Märgised annavad tarbijatele teavet toidu sisu kohta ja aitavad neil teha teadlikke ostuotsuseid. Märgistus annab teavet toote toiteväärtuse, võimalike ohtude (allergeenide) ja ohutu tarbimise kohta (kuupäev). See on ka oluline reklaamivahend, mida kasutatakse selleks, et muuta toode potentsiaalsetele ostjatele atraktiivsemaks. Järgnevalt toon välja viis levinumat viga.

1. Vale toitumisalane teave

Üks tüüpilisemaid vigu toitumisalases teabes on vale energiasisaldus. Olen ise koolitusi läbi viies alati küsinud osalejatelt, kuidas leitakse pakendil märgitud energiasisaldus. Vastust on teadnud vähesed – umbes 3 inimest sajast – ning need inimesed on olnud toitumisvaldkonnaga seotud. Energiasisaldus arvutatakse toitainete koguste põhjal, kasutades määruses (EL) nr 1169/2011 XIV lisas toodud ümberarvestuskoefitsiente. Kui võtta need koefitsiendid ette, korrutada need pakendil märgitud toitainete kogustega ja tulemused kokku liita, ei lange arvutustulemus alati kokku pakendil märgitud või e-poes tootekirjelduses esitatud väärtusega. Siinkohal tuleb mängu ka täiendav oskus hinnata toodet selle koostisosade põhjal. Näiteks: kas toode sisaldab polüoole ehk suhkrualkohole, mis annavad vähem energiat kui tavalised süsivesikud, kuid on siiski arvestatud süsivesikute üldkoguse hulka? Või kas tootja on energiasisaldust arvutades arvesse võtnud ka orgaanilisi happeid, mille sisaldust ei pea pakendil eraldi esitama? Väike erinevus võib tuleneda ka sellest, et energiasisaldus arvutatakse makrotoitainete komakohtadega väärtuste põhjal, kuid etiketil esitatakse ümardatud makrotoitainete väärtused. Kui need erandid on välistatud, viitab lahknevus kas vigadele toitainesisalduse märkimisel või eksimusele arvutuskäigus. Hea viis kontrollimiseks poes on võrrelda toodet teiste sarnaste toodetega. E-poes saab sama toodet otsida teistest veebipoodidest või tootja kodulehelt.

Teine sage viga on vale või puudulik toitainete märkimine. Näiteks olen kohanud väiketootja õunamahla, millel oli suhkrute koguseks märgitud 0 g. Tootja loogika oli lihtne: kuna suhkrut ei ole lisatud, tuleb tema meelest märkida suhkrute koguseks null. Tegelikkuses tuleb aga suhkrute kogusesse arvestada nii looduslikud kui lisatud suhkrud. Suhkrut ei lisata õunamahla, kuna see sisaldab looduslikke suhkruid niigi piisavalt – just seetõttu soovitavad hambaarstid janu kustutamiseks pigem vett. Samuti olen poest leidnud tooteid, millel soolasisalduseks on märgitud 0 g, kuigi koostisosade loetelus on sool märgitud. Sellisel juhul ei saa olla tegemist kogusega, mis võimaldaks ümmardada nullini, eriti kui toidu olemus seda ei toeta (tegemist oli pirukaga). Soovitus: kontrolli toitumisalased andmed koostisosade alusel ja arvuta energiasisaldus ise ümberarvestuskoefitsientide abil.

2. Koostisosade nimekirja vead

Vale järjestus: Koostisosad tuleb esitada vähenemise järjekorras ehk kõigepealt tuleb loetleda see, mida on tootes kõige rohkem. Siiski olen kohanud olukordi, kus see põhimõte ei ole korrektselt järgitud. Näiteks lihatoote puhul, kus koostisosade loetelus on märgitud: sealiha 20%, seapekk, kanaliha 15%. Kuna koostisosad on esitatud alanevas järjekorras, peaks seapekki olema rohkem kui kanaliha. Samas on toote rasvasisaldus 100 g kohta pakendil märgitud alla 15 g. Koostisosade järjestus ning rasva kogus on loogilises vastuolus. Sarnaseid olukordi olen täheldanud ka suhkrusisalduse puhul: koostisosade loetelus olev järjestus ei ühti toitumisalases tabelis toodud suhkru kogusega.

Liitkoostisosade alakoostise puudumine: Teine levinud viga on liitkoostisosade sisu avaldamata jätmine. Liitkoostisosad on näiteks tomatikaste, margariin, sink või moos – toiduained, mis koosnevad ise mitmest komponendist. Olen näinud müügil pagaritoodet, kus koostises on kirjas ainult margariin, ent puudub info selle täpse koostise kohta. Margariini kui liitkoostisosa puhul tuleks pakendil esitada näiteks järgmisi andmeid: margariin [palmiõli, rapsiõli, kookosõli, vesi, emulgaator (sojaletsitiin, E 471, E 475), sool].

Vastuolu koostisosade ja toitumisalase teabe vahel: Sageli ei kattu koostisosade info ja toitumisalane teave. Näiteks Tom Kha pasta puhul on erinevates e-poodides märgitud, et see sisaldab 60–100% ulatuses rasvast küllastunud rasvhappeid. Samal ajal on koostisosade nimekirjas märgitud rasvainena sojaõli, mis sisaldab tegelikult vaid umbes 15% küllastunud rasvhappeid. Tõenäoliselt kasutatakse tootes hoopis palmi- või kookosõli, kuid see ei kajastu koostisosade nimekirjas. Võib juhtuda, et koostisosa muudeti, kuid toitumisalane info jäeti uuendamata. Vähem tõenäoline on, et pakendile on lihtsalt kopeeritud valed andmed. Mida sellisel juhul teha? Esiteks soovitan otsida teavet ametlikest andmebaasidest (nt USDA, Fineli, Frida, Livsmedelsverket jt). Kui sealt infot ei leia, tasub pöörduda otse tootja või maaletooja poole. Kui vastust ei tule, tuleb lõpuks usaldada oma teadmisi ja kriitilist mõtlemist.

3. Vale või eksitav toote nimetus

Aja jooksul näen toidunimetuse vigu üha harvem, kuid mitmed neist jäävad tarbijale siiski märkamatuks – osalt seetõttu, et ei osata neid vigadena ära tunda.

Tüüpiline on tootele anda kirjeldav nimetus, mille eesmärk on aidata tarbijal mõista toidu olemust ja eristada seda sarnastest toodetest. Näiteks täiesti  õigesti vormistatud toidunimetus on „Mustika broileripooltiivad“. Kui toote nimetuses on mingi koostisosa esile toodud, siis toode peab ka seda sisaldama. Aga kui palju, see ei ole nõuetega määratud.  Antud toote pakendilt koostisosade nimekirja lugedes saad teada, et mustikat on tootes 0,7%. Kuigi kõik on nagu tehniliselt õige (nimetuses välja toodud koostisosa on olemas ja selle kogus on protsendina välja toodud), tundub see minule ikka tarbija narritamisena. Ootused toote sisule on suuremad kui see, mida tegelikult pakutakse. Sarnaseid tooteid on poelettidel palju ning tasub alati üle vaadata, kui palju seda koostisosa tootes tegelikult on. Veaks saab lugeda pakendi juhtumit, kus koostisosa tuuakse välja nimetuses, kuid selle %-list sisaldust ei ole koostisosade loetelus märgitud. Näiteks “Võiküpsis”, mis on valmistatud margariinist.

Teine probleem on toidunimetused, mis ei kirjelda toidu olemust selgelt. Näiteks nimed nagu Pealinna kook, Sünnipäevasalat või Vitamiinisalat eeldavad, et tarbija tunneb toodet juba varasemast. Kui toode on läbipaistvas pakendis, saad visuaalselt toidu olemust hinnata, kuid see ei asenda täpset ja informatiivset nimetust. Vahel  on tootenimetus esitatud ilma täpsustava määratluseta (tootegruppi viitava sõnata). Näiteks Kevadlill – kõlab kenasti, aga kui pakendil puudub märge küpsis, võib see tekitada arusaamatusi. Kui su naine palub sul poest kevadlilli tuua ja sa tood karbi küpsiseid nimega „Kevadlill“, siis tõenäoliselt see ei olnud see sama palve. Seega peaks tootenimetus olema näiteks: Küpsis „Kevadlill“.

4. Eksitavad turundusväited

Toiduettevõtted kasutavad sageli sõna „looduslik“ kui turunduslikku võtmesõna, kuna see jätab tarbijale positiivse ja tervisliku mulje. Samas on sõnal „looduslik“ toidualases kontekstis täpne tähendus ainult teatud juhtudel – näiteks lõhna- ja maitseainete määruses (nt „looduslik vanill“) ning toitumisalaste väidete määruses (nt „looduslikult kõrge kiudainesisaldusega“). Kui seda terminit kasutatakse ilma vastava tähenduseta või sobivas õiguslikus raamistikus, võib see olla eksitav.

Eksitav võib olla ka toote kirjeldamine omadusega, mis on sellele tootetüübile niikuinii iseloomulik. Näiteks tavalise vorsti nimetamine „lihakaks“, kuigi liha sisaldus on tootele omane tunnus. Mõned selliselt märgistatud tooted küll sisaldavad võrreldes keskmisega rohkem liha, kuid mitte alati. Olen näinud Eesti poodides müügil mahlasid, millele on märgitud sõna „gluteenivaba“. See võib olla eksitav, sest gluteen on valk, mida leidub teraviljades (nagu nisu, oder ja rukis), mitte puuviljades. Seega on kõik puhtad mahlad loomupäraselt gluteenivabad. Märgistus „gluteenivaba“ võib jätta tarbijale vale mulje, justkui oleks see konkreetse toote eriline eelis.

Sarnast näidet olen näinud kurkumipulbril, mille pakendile oli trükitud sõna „vegan“. Tegemist ei olnud ristsaastet vältiva ega tootmisprotsessi kohta teavet andva sertifitseeritud märgistusega, vaid lihtsalt kujundusliku elemendiga. Kuna kõik puhtad kurkumipulbrid on loomult taimset päritolu, ei anna selline märge tarbijale tegelikku lisateavet ei koostise ega valmistamisviisi kohta.

5. Eksitavad terviseväited

Tarbija puutub sageli kokku väidetega, mis ei põhine teaduslikel tõenditel või ei vasta õiguslikele nõuetele. Kasutatakse sõnu nagu „tervislik“, „suhkruvaba“ või „supertoit“, mis jätavad eksitava mulje toote tervislikkusest, kuigi tegelik toiteväärtus võib seda mitte kinnitada. Näiteks olen kohanud tootjat, kelle bränd kannab nime Super Foods – kuigi see termin ei ole õiguslikult määratletud ega reguleeritud, võib see siiski tarbijas tekitada eksliku arusaama toote kasulikkusest.

Tervise- ja toitumisalased väited muutuvad eksitavaks eriti siis, kui need toovad esile mõne kasuliku aspekti, ent samas ei viita tootes sisalduvatele ebatervislikele koostisosadele. Näiteks kõrge suhkrusisaldusega tooted, millel on märgistus „C-vitamiini rikas“. Selline lähenemine võib eksitada tarbijat, jättes mulje, et tegemist on tervisliku valikuga, kuigi tegelikult tuleks sarnast toodet pigem mõõdukalt tarbida.

Leian siiani e-poode, kes kasutavad Himaalaja soola juures reklaamtekste, millel puudub teaduslik ja seaduslik alus. Näiteks väidetakse, et Himaalaja sool parandab vereringet, normaliseerib vererõhku, tugevdab luustikku, leevendab liigeseprobleeme, aitab kaasa kesknärvisüsteemi stabiliseerumisele ning eemaldab jääkproduktid ja toksiinid. Sool – olgu see roosa, mereline või rafineeritud – on keemiliselt ikka naatriumkloriid, mille liigtarbimine on üks tuntumaid vererõhu tõusu riskitegureid. Naatriumi mõju vererõhule ei kao sellepärast, et sool on „looduslik“. Kui eesmärk on vererõhu normaliseerimine, tuleb soola kogust vähendada – see kehtib ka Himaalaja soola puhul. Tarbija võib aga eksitavast reklaamtekstist järeldada hoopis vastupidist, et Himaalaja sool on tervislik valik ja seda võib tarvitada senisest enam.

Ära kopeeri tootja reklaamteksti lihtsalt oma e-poe seinale seda üle vaatamata. Usalda, aga kontrolli, nagu ütleb üks tuntud tarkusetera.

Muud vead märgistuses

Lisaks sagedasematele vigadele esineb ka mitmeid väiksemaid, ent olulisi eksimusi. Levinumad neist on kohustusliku teabe puudumine või ebatäielik esitamine. Näiteks võib pakendilt puududa teave allergeenide, päritolumaa, säilivuskuupäeva, netokoguse, ettevõtte nime ja aadressi kohta. Mõnel juhul on teave küll olemas, kuid esitatud loetamatult väikese kirjaga, mis ei vasta miinimumsuuruse nõuetele.

Erilist tähelepanu väärib allergeenide märgistamine. Paljud toiduettevõtted kasutavad ennetavaid hoiatusi nagu „võib sisaldada [allergeeni]“ või „toodetud [allergeeni] käitlevas tehases“. Paraku puuduvad ELi tasandil selle kohta ühtlustatud nõuded, mistõttu on praktika ebaühtlane ja sageli segadust tekitav. Lisaks kasutatakse säärast hoiatust mõnikord liiga kergekäeliselt – mitte tegelikul riskihindamisel põhinedes, vaid pigem juriidilise enesekaitse eesmärgil. Selle tulemusel muutub allergeenitundlike tarbijate valikuvõimalus piiratumaks, sest ettevaatusabinõud varjutavad tegelikku teavet.

Kuidas vältida eksimusi toitumisalase teabe esitamisel?

Toitumisalase teabe korrektne esitamine on kohustuslik ja oluline mitte ainult seadusandluse täitmiseks, vaid ka tarbija usalduse võitmiseks. Et vältida eksimusi, kasuta usaldusväärseid allikaid ja kaasa abivahendeid.

• Põllumajandus- ja Toiduamet: pta.agri.ee
• Regionaal- ja Põllumajandusministeerium: agri.ee
• Toiduteave.ee (sh märgistamise käsiraamat): toiduteave.ee

Allolev joonis annab hea ülevaate, milline on kohustuslik või vabatahtlik teave ja kuidas seda reguleeritakse.

Minu soovitus on tutvuda määrustega sammhaaval – tee üks osa korraga, näiteks alusta koostisosade loetelust ja alles siis liigu toitumisalase teabe juurde. Võrdle oma pakendit sarnaste toodetega turul – see aitab tuvastada, kas midagi on puudu või ebaloogiline.

Lõpetuseks

Usun, et enamik märgistuse vigu ei ole tahtlikud. Suurematel ettevõtetel on küll märgistuse kontrollimiseks kindlad protsessid, ent ka seal võivad eksimused tekkida inimliku vea tõttu. Väiketootja tegutseb tihti parima teadmise juures ega pruugi ise tajuda, et on mõne reegli vastu eksinud. Kui märkad pakendil viga, on kasulik tootjat sellest teavitada – see on väärtuslik tagasiside, mis aitab parandada märgistuse kvaliteeti.

Kui kohalikul turul tegutsemisel võib ettevõtja veel iseseisvalt määrustest läbi närida, siis ekspordiga kaasnevad täiendavad nõuded ja erisused. See on põhjus, miks imporditud toodete pakendil võivad esineda märgistusvead – need ei pruugi olla tingitud hoolimatusest, vaid hoopis erinevate riikide regulatsioonidest ja tõlkimisraskustest.